Arvustused

Picture
"Kolmkõla“

Juta Kraav

 

Pereprobleemid, lahutus, täiskasvanu moodi tõsine laps, kes eneselegi ülletuseks luuletab kogemata, kuna tihti üllatub isegi oma üllitisest, ja on tihti üksi kodus – need on Lehte Hainsalu põhilised kirjandusteemad, mis löövad välja ka selles teoses. „Kolmkõlas“ on kolme inimese vaatevinklist kirjeldatud lugu, kus selgub, et tegemist pole mitte kolmkõla vaid kolme erineva kõlaga. Raamatu tegelaseks on kolmeliikmeline perekond, milles igaüks elab omaette maailmas, kuid vahel need maailmad saavad ka kokku ning siis tekib taas konflikt.  Pereisa on paadunud poliitikategelane, kes püüab iga hinna eest päästa oma abielu ega suuda leppida selle olukorraga, et ta on oma naisest ametlikult lahutatud, ning jääb seetõttu ka pärast lahkuminekut elama endisesse korterisse koos naise ja tütrega. Tema abikaasa on aga enesele kinnitanud, et lahutus oli ilmtingimata vajalik, ja ootab mehe väljakolimist, et eluga edasi minna. Kuni raamatu lõpuni arvab naine, et mees on teda petnud ja petab edasigi, mis oli ka lahutuse põhjuseks. 14aastane tütar seisab aga kahe tule vahel, tundes kaasa kord ühele, kord lohutades teist. Sündmustik, mis pärast lahutust edasi kujuneb, võib esimeses peatükis tunduda humoorikana, teises jaburana ja kolmandas hoopistükkis nutusena, kuna iga osa toob välja uusi tõdesid ja fakte, mis tekitavad järske pöördepunkte loo sisus ja asjade mõistmises.

                See raamat näitab väga valusalt kätte situatsioone, mis võivad tekkida inimeste omavahelistel lahkarvamustel ja valesti mõistmisel. Nimelt võib lause „Proua Siili, saa tuttavaks, see on nüüd minu tütar Anniki.“ tähendada ühe jaoks seda, et mehel on sohilaps ja teine naine. Tegelikkuses rõhutab aga mees seda, et tal on NÜÜD laps, kelle ta lapsendas olude sunnil. Näide sellest, kuidas üks räägib aiast, teine aia august. Kui inimesed ei taha üksteist kuulata ega mõista ning teevad ennatlikke järeldusi enne faktide kontrollimist, siis paratamatult on nende omavahelised suhted hukule määratud.

                Küsimusele, kas kolm korda ühte sama sisu pole igav lugeda, on lihtne vastus – ei. Iga peatükk on omaette analüüs selle perekonna probleemidele. Raamatu mõtteks on lugejatele näidata, kui erinevalt võivad ühe pere inimesed mõelda.  Ka raamatu kaanepilt – kolmevärviline diivan – sümboliseerib ühtse asja eri külgi ja näitab, kui kaugel võivad need üksteisest siiski olla. Kuid tuleb välja, et neil on ka ühine ja ühendav osa, milleks romaanis on Siiri – Helmeri ja Siili tütar. „Tead, minu ELUÜLESANNE on seda peret hoida koos. Tead – sa ei teagi ju -, kui mina poleks Capril tekkinud, siis poleks nad abiellunud. Mina tekkisin ja nemad läksid paari, järelikult on nende kooselu millekski vajalik ja mina pean seda garanteerima.“ Nimelt sai Siiri teada, et ta polnud just plaanitud laps ning ta tundis süümepiinu selle tõttu. Ta arvas, et tema oli see, kes rikkus oma ema, isa ja enda elu ära, ning oli täiesti veendunud, et tema peab olema see, kes need kolm elu taas korda seab. See on aga seik igapäevaelust, kus abielud püsivad vaid laste heaolu nimel. Nii toob Lehte Hainsalu välja kriitilisi kohti meie ühiskonnas ja pereeludes.

Minujaoks oli eriti toredaks üllatuseks see, kuidas tekstisse oli sujuvalt ja mõtlemapanevalt tikitud sisse tsitaate tuntud filosoofidelt, mis sobisid justkui valatult antud konteksti. Nimelt olid hilisemal raamatu sirvimisel just kaldtekstis kirjad need, mida ma tahtmatult otsima hakkasin ja mis ikka aina ülelugema kutsusid. „Näiteks ütleb Marcus Aurelius – kuula vaid: Kui oled ängistatud millegi tõttu, mis on väljaspool, ei vaeva sind mitte see, vaid sinu otsus selle kohta. Seda maha pühkida aga on juba sinu võimuses. Kui sind aga ängistab miski sinu hingelaadis, siis mis takistab sul põhilauset õigendada? Ja kui sa siiski oled ängistatud seetõttu, et ei tee mõnda asja, mis näib sulle õige olevat, miks sa siis ennemini ängistad, kui teed?“ Sellise fraasi ütles Siiri lohutades oma kasuõde Annikit, misjärel lahkasid nad omakeskis seda filosoofiat veel edasigi. Nii ei jää aga raamatu sisu vaid paljalt ilukirjanduslikuks teoseks vaid toob välja ka palju raskemad probleemid ja arutelud ning püstitab mitmeid küsimusi neile selget vastust andmata. Selles peitubki selle romaani ilu võlu.

Ma pean kurvastusega tõdema, et see on ainus raamat, mille ma Lehte Hainsalu teoste hulgast lugenud olen, kuid mu enesegi rõõmuks olen tänu „Kolmkõlale“ kindel, et see ei jää viimaseks. Veel enne pole ma lugenud kirjandusteost, mis oleks nii omapärane, sõnavara poolest külluslik, meeli rikastav ning milles tuleks nii tungivalt esile kirjaniku kordumatu käekiri, millesarnast ma veel mujal kohanud pole.

Ta pole piiratud teaduse piiridega,

tal pole kiusatust

                olla piiratud           

                oma piiritlemata piirides.

 

(Algne luuletus Lehte Hainsalu raamatust „Kolmkõla“ lk147, kohandatud Juta Kraavi poolt)